Selle näidendi lugu jutustas end juba väga pikka aega – tuli osata vaid kuulata ja tähele panna.
Teatvasti alustasid Kellukesed uut aastat mänguasjavabalt, mistõttu
muutus laste meelistegevuseks meisterdamine ja igasugune koostegemine-toimetamine.
Ühiselt koguti meisterdamismaterjali, ühiselt meisterdati kogutud materjalidest
erinevaid mänguasju ja õppevahendeid ning mis hiljem selgus – ka, juba mitmeid
kuid hiljem sündiva näidendi rekvisiite.
Meisterdustepark täienes igapäevaselt – lapsed valmistasid mitmesuguseid
papist maju, eriti suurest pappkarbist meisterdati ühistööna suur kalapüügi
paat “Silgupüüdja”, jääkmaterjalidest valmis meie oma Sipsik ja tema jutustusest
teada-tuntud telekas (koos puldiga!), rakett ning isegi Kuu. Veebruaris ja
märtsis valmisid projekti “Minu Eesti” käigus veel ka Teletorn ja mitu
eksemplari rahvariietes nukke. Samal ajal toimunud õuesõppetegevuste käigus tutvusid
lapsed lähemalt Eesti ilmastiku ja aastaaegadega. Õppekäigul “Estonia”
teatrisse tutvusid lapsed päris teatri tegemistega (oiii, kui põnev see oli!). Lisaks
õpiti tundma erinevat Eesti jaoks olulist: hümn, rahvussümbolid (suitsupääsuke,
rukkilill, rahvuskala, -loom ja -puu), mõistatused, ühislaulmine ja
ühtehoidmine.
Videot näidendist saab vaadata siit.
Päev pärast etteastet vaatasid lapsed oma suurt tööd ka videost. Maailma-vahva tunne tekkis, kui lapsed üheskoos kõiki laule kaasa hakkasid laulma. Enda esinemise osas märgati, et mõnes kohas oleks võinud kõvema ja selgema häälega rääkida, kuna muist juttu kostis liiga vaikselt. Hoolimata ausast kriitikast endi kohta, leiti siiski, et ühiselt on loodud midagi erilist ja südansoojendavat. Missiis, et ise alles 4-5 aastased, kuid nagu päris teatrikriitikud kohe! :)
Kommentaarid
Postita kommentaar