Pirita Kose Lasteaia Sipelgate rühma lapsed loobusid tänapäevastest mänguasjadest ja avastasid läbi projektõppe kuidas vanasti lapsed mängisid

 

Veel 20-30 aastat tagasi veetsid lapsed enamuse oma vabast ajast loovalt ise mänge ja mänguasju luues, liikudes ja kindlasti õues mängides. Poodides ja kodudes ei olnud virnade viisi mänguasju ja nutiseadmeid mis lapsed endasse oleks neelanud. Praegusel ajal on aga kõik teisiti. Lastel on olemas virnade kaupa mänguasju ja neile lisaks nutiseadmed ja televiisorid. Tihti kuuleme laste suust, et neil on igav.

Pirita Kose Lasteaia Sipelgate rühma lapsed ja rühmaõpetajad panid end proovile ja katsetasid oma ajaloo projekti raames kuidas on olla lasteaias ilma tänapäeva mänguasjadeta. Üheskoos pakiti kokku kõik rühma mänguasjad ja alles jäeti riiulitele vaid looduslikud vahendid, meisterdamiseks ja joonistamiseks vajalikud vahendid ning raamatud. Kui esimesel päeval pärast mänguasjade kokku pakkimist rühma tulles olid paljude eelmisel päeval puudunud laste näod tühjasid riiuleid nähes ehmunud, juba paari tunni pärast oli rühm elevust ja ootusärevust täis. Oli aeg hakata uurima millega mängisid laste emad, isad, vanaemad ja vanaisad. Ka õpetajad tuletasid endale meelde millega nemad oma lapsepõlves mängisid ja seejärel saigi hakata neid lasteaias järele proovima. Mängiti nii erinevaid kullimänge, ringmänge kui ka osavusmänge. Laste lemmikuks osutus kalamehe mäng kuid igapäevaselt mängiti ka pange löömise mängu ja pimesikku.

Suure osa projektist moodustas käsitöö ja mänguasjade meisterdamine. Lapsed õppisid õmblemist, heegeldamist, kangastelgedel kudumist ja viltimist. Projekti lõpuks valmisid kaks kaltsunukku, mis olid 100% laste valmistatud. Lisaks olid lastele terve projekti aja kättesaadavad erineva kujuga puuklotsid, naelad, haamrid ja saag. Puutööga tegelesid lapsed eriti aktiivselt. Esmalt joonistasid nad paberile mida soovivad ehitada ja seejärel saigi hakata tööga pihta. Valmisid vahvad ja omanäolised mänguasjad, millega oli tore mängida. Seega lisaks sellele, et projekti käigus said lapsed vabalt oma loovust rakendada, õppisid nad ka eluks vajalikke oskusi. Kui kaisukarul tuli käpp veidi lahti, siis oli lapsel kohe lahendus olemas- “ma õmblen selle tagasi!” Projekti jooksul märkasid rühma õpetajad, et lapsed olid rahulikumad ja konfliktide arv vähenes märgatavalt, nad suutsid paremini üksteisega koostööd teha, abistasid teineteist meelsasti ja neil ei olnud igav!

Lastega loovalt kasvamine tuleb südamest!